Tähtede õppimine võib esmapilgul olla päris hirmutav, sest sellel teekonnal tuleb ületada mitmeid näiliselt raskeid takistusi. Vaev on aga seda väärt, sest kord tähed selgeks saanud, avaneb lapsele uus ja põnev maailm, täis seiklusi ja avastusi.
Tähtede tundmine ning lugemis- ja kirjutamisoskus tähendavad iseseisvust – valmisolekut omapäi kirjutatud maailmas ringi liikuda ning sellest infot otsida ja leida. Kaasaegne ühiskond rõhutab kirjaliku keeleoskuse olulisust, seega on loomulik, et tähtede õppimine, aga ka õpetamine, võivad nii lapses kui lapsevanemas esile kutsuda palju erinevaid emotsioone, sealhulgas ka hirmu ja kõhklusi – kas minu laps mitte arengus teistest maha pole jäänud?
Enne kui tormata lapse arengus kiireid ja ennatlikke järeldusi tegema, tuleb mõista keeleliste oskuste tagamaid. Lapse keeleline intelligentsus ehk tema oskus keelt kasutada, ei sõltu vaid sellest, kui kiiresti tähed ja lugemine selgeks saadakse. Lingvistiline intelligentsus hõlmab endas nelja võrdselt olulist oskust, mida tuleks ka võrdselt arendada: kuulamine, lugemine, kirjutamine ja kõnelemine. Need osaoskused täiendavad teineteist ning aitavad moodustada terviklikku keelesüsteemi.
Kirjatarkuse õppimine jaguneb erinevateks etappideks:
- Kõige varasemas etapis jäljendab laps lugemist ja kirjutamist nii, nagu ta on harjunud seda täiskasvanute pealt nägema. Kuigi laps alles õpib üksikuid tähti ja nende visuaalset kuju, tajub ta sõnu siiski visuaalsete tervikutena, seetõttu on ta võimaline ära tundma üksikuid sõnu, näiteks oma nime.
- Järgmises arenguetapis hakkab laps aru saama kirja mõttest – sellest, et tähenduse annavad edasi tähed teatud järjekorras. Laps tunneb järjest rohkem tähti, kuid ei suuda täpselt määrata, mis häälikutest sõna koosneb.
- Kolmandas etapis lisandub arusaam sellest, et kirjapilt sõltub hääldamisest. Laps kirjutab sõnu selliselt nagu ta neid kuuleb. Ta tunneb hääliku ja tähe vastavust.
- Õigekirja reeglitega tutvub laps põhjalikumalt koolis, kus pööratakse ka rohkem tähelepanu iseseisva ladusa lugemisoskuse arendamisele. Nende oskuste arendamisel toimub ja tegevuste automatiseerumine ning süveneb arusaam, kuidas kasutada lugemist ja kirjutamist teistes tegevustes.
KUIDAS LAST ÕPPIMISEL AIDATA?
Lapsed on erinevad, seetõttu on erinev ka nende keeleliste oskuste areng. Osa lapsi õpivad kirjatarkuse selgeks varakult ja märkamatult, teised vajavad pisut rohkem aega ning täiskasvanupoolset toetust. Lugema ja kirjutama õppimine on pidev protsess, mis saab alguse lapse esimestel eluaastatel ning jätkub hiljem koolis. Mõistlikuks vanuseks peetakse lapse 5.-7. eluaastat. Selles vanuses on laps võimeline aru saama erinevatest keelelistest nähtustest. Lapse keelelisele arengule kaasa aidates on oluline silmas pidada, et talle antavad ülesanded oleksid tema eale ja oskustele vastavad. Püüdes last tema jaoks liiga keeruliste ülesannetega tagant sundida, võib kiiresti jõuda soovitust vastupidisele tulemusele, kus keelehuvi suurendamise asemel süvendatakse hoopis vastumeelsust selle tegevuse suhtes.
Tähtis on meeles pidada, et kuulamine ja kõnelemine on lugemis- ja kirjutamisoskuse seisukohalt tähtede harjutamisega võrdselt olulised ning ka nende tegevuste arendamisega tuleks varakult pihta hakata. Eesti keele õppimisel on oluline eelkõige hääldus ja häälikulise analüüsi oskus, näiteks oskus eristada tugevat ja nõrka häälikut või lühikest, pikka ja ülipikka häälikut. Esmajärjekorras on oluline pöörata tähelepanu suulise kõne arendamisele, hääldamisele ja kuulmistajule, kuivõrd see loob vundamendi lugemisele ja kirjutamisele. Suulise kõne arendamisega kogutakse sõnavara ning laiendatakse keelelist rikkust. Mida suurem on lapse sõnavara ja mida arenenum on tema lauseehitus, seda kergem on tal aimata, milline sõna üksikutest häälikutest tekib ning kuidas lause võib lõppeda.
Tähtede õppimise eelduseks on taju, mälu ja motoorika areng. Lapsevanem saab omalt poolt lapse arendamisel palju ära teha veel enne, kui tähtede õppimine reaalseks vajaduseks muutub. Jaapanlased peavad oma laste kõrge intelligentsuse üheks aluseks just sõrmede motoorika arengut väga varasest lapseeast alates. Peenmotoorika mõjutab taju selliseid omadusi nagu tähelepanu, mõtlemine, ruumiline taju, koordinatsioon, kujutlus, mälu ja kõne. Lapse kasvades on motoorika abiks nii riiete selgapanemisel kui ka lugemisel ja kirjutamisel. Lapse käelise tegevuse arendamine on oluline just esimeste eluaastate jooksul. Peenmotoorika areng on kirjutamise harjutamise eelduseks – kui käeliste tegevustega pole enne piisavalt tegeletud, jääb ka areng tähtede kirjutamise õppimisel aeglaseks.
Lugemise ja kirjutamise õppimisel on oluline lapse endapoolne huvi. Soov osata lugeda ja kirjutada tekib ja püsib olukordades, kus neid oskusi on reaalselt vaja. Täiskasvanu saab suunata last huvi tundma, kuid seda tehes ei tohiks muutuda liiga pealetükkivaks. Kindlasti ei tohiks last õppimisele sundida. Lapsevanem peaks kujundama positiivset suhtumist luge-misse ning olema ise heaks eeskujuks. Lapsed hakkavad eelistatult kasutama just neid lugemis- ja kirjutamisviise, millega nad on eelkõige enda perekonnas kokku puutunud. Nii polegi midagi imelikku selles, et tänapäeva lapsed õpivad üha rohkem arvuti abil ning raamatud kipuvad jääma tagaplaanile. Arvuti ärakasutamine lugemis- ja kirjutamishuvi süvendamiseks ei ole iseenesest halb, kuid oluline on õpetada lapsi märkama tähti ka mujal meid ümbritsevas keskkonnas.
Huvi tekitamiseks ja suurendamiseks on kasulik luua erinevaid situatsioone, kus lugemine ja/või kirjutamine on vajalikud: raamatute lugemine ja nende sisu üle arutamine, sünnipäevaluuletuse otsimine ja selle kirjutamine kaardile, toiduretseptide otsimine ja nende põhjal poenimekirja koostamine jne. Arvestada tuleks lapse huvide aga ka varasemate kogemustega, mille põhjal on täiskasvanul võimalik hinnata, mis lapsele võiks huvi pakkuda. Koos õppides on lapsel võimalus täiskasvanuga kogemusi vahetada ning omandada uusi teadmisi pealtnäha igapäevastest situatsioonidest.
Lugemis- ja kirjutamisoskus ei tule seega üleöö, vaid eeldab lapse ja täiskasvanu järjepidevat koostööd. Läbi mänguliste tegevuste saab seda protsessi aga muuta lihtsamaks ning mõlemale osapoolele rõõmu valmistavaks tegevuseks.
SOOVITUSI TÄHTEDE ÕPPIMISEKS JA ÕPETAMISEKS
- Jutustage ja lugege! Vaadake koos lapsega pildiraamatuid või lugege talle ette lugusid ning arutage omavahel nende sisu üle. Koos õppides saab laps vahetada kogemusi ja omandada uusi teadmisi.
- Loo lapses huvi tähtede vastu läbi igapäevaste tegevuste – koostage koos poenimekirju või kirjutage õnnitluskaarte.
- Tee koos lapsega rohkelt käelisi tegevusi – voltige, lõigake, kleepige, sorteerige, voolige, punuge, maalige ja joonistage. Rohke käeline tegevus aitab hiljem lihtsamini tähti paberile kirja panna.
- Paiguta tähed lapsele käeulatusse. Tähtede visuaalne kuju kinnistub paremini, kui tähestik on lapse jaoks koguaeg nähtaval kohal, näiteks täheklotsidena mänguasjakastis, joonistustena lastetoa seinal või magnetina külmkapiuksel.
“Õppimine ja õpetamine koolieelses eas” – Toimetaja Eve Kikas. Tartu Ülikooli Kirjastus 2008.
“Väikelapse kõne, keele ja tunnetustegevuse areng”- Koostaja Hille-Mai Seero. Ilo 2007.