Kord tabasin tütre kleepsvihikuga mängimast selliselt, et üks kleeps oli tal justkui pabernuku eest. Ta püüdis juba kleebitud tüdrukut kujutavat kleepsu paberilt lahti võtta ning teisele pildile tõsta. Sinna juurde käis mäng, mida see kleepsutüdruk parajasti nende piltide peal toimetas.
Lastega koos kasvades tulevad tihtipeale enda lapsepõlvemängud meelde, mis on vahepeal aegade jooksul ununenud. Ja nii seda mängu vaadates meenuski enda mänguvihik, mille olin koolilapsena kunagi joonelisest vihikust meisterdanud. Mänguvihik sisaldas joonistatud pabernukke, millega erinevates keskkondades tegutseda sai.
Tore on see, et seda kunagist mänguvihikut pole kappide tühjendamise tuhinas ära visatud ning see oli täiesti alles. Küll veidi rebenenud ja ilma pabernukkudeta, kuid siiski alles. Selline see vihik välja nägi –
Nõnda hakkakski küpsema idee, et kunagi loodud mänguraamatule uus elu anda. Tegelikult läks umbes kolm aastat, et see Nukuraamat uuel kujul valmis saaks. Kõigepealt oli vaja mõte enda jaoks selgeks mõelda – mida ja kuidas piltidel kujutada, mis materjale raamatus kasutada jne. Vastuseta küsimusi oli esialgu palju ja idee vajas küpsemist. Tundus, et uus Nukuraamat võiks sisaldada mitmekülgsemat tegevust lisaks ainult pabernukkudega mängimisele.
Internetiavarustes jäi silma juuresolev Elina Sildre illustratsioon, mida nähes tekkis teadmine, et just sellist stiili pildid võiksidki raamatus olla. Õnneks oli Elina nõus kaasa lööma! Koostöös temaga just selline Nukuraamat sündiski, kus on paraja detailsusega illustratsioonid, igal lehel klapid ja loovülesanded, lisaks kaasas korduvalt kasutatavad kleepsud ja kustutajaga vildikas.
Soovisin, et raamatus kujutatu oleks lastele lihtsalt äratuntav ning päriselule võimalikult sarnane. Seetõttu lisaks kodu kujutavatele mänguplatsidele tekkisid raamatusse ka meie laste lemmikud – rand, metsas telkimine ja matkamine, kohvik, pood ja lasteaed. Igal leheküljel on palju klappe ja avasid, kuhu sisse pabernukke pista. Tänu avadele ja klappidele muutub mäng põnevaks ning justkui päriseluga sarnaseks. Igalt leheküljelt leiab ka loovülesanded, mille lahendust saab vildikaga korduvalt piltidele joonistada. Ja kui vahest mäng alguses kuidagi käima ei lähe, siis raamatu lõppu on lisatud inspiratsiooniks ports mänguideid.
Oli paras väljakutse välismaisele trükifimale selgitada, kuidas Nukuraamat töötama peaks. Esialgu tootja poolt saadetud näidistel kippusid avad olema liiga tihked, nendesse ei olnud võimalik nukke sisse pista. Lõpuks koorus välja lahendus, kus iga lehekülg koosneb kahest lehest. Käe saab panna kahe lehe vahele, lehti õrnalt painutades läheb nukk lihtsalt ava sisse.
Lastele on Nukuraamatu prototüüp palju rõõmu ja mänge pakkunud – seda nii kodus kui reisidel kaasas. Nad on seda toodet korralikult “testinud” ja selle tulemusena võin öelda, et Nukuraamat on need testid edukalt läbinud. Tänapäeva tehnoloogia külluse keskel hakkasin seda mänguraamatut nägema ka hoopis teises valguses – see on suurepärane alternatiiiv kõiksugu mobiiltelefonide ja tahvelarvutite tegevustele kohtades, kus lapsed peavad pikalt paigal püsima.
Hetkel on NUKURAAMAT REISILE projekt Hooandjas üleval ja ootab kõigi toetust puuduolevatele tootmiskuludele.